AJALOOST

AJALOOST

Andmed eestlaste vanematest argi-ja pidupäevatoitudest kuni 19.saj. keskpaigani on võrdlemisi napid.


Talurahva elatustase oli väga madal ning igapäevane toit vilets.
Rahvamälestistes on säilinud andmed, et 1800.aasta ümber oli
toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe,
et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi:
"Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma". Aganane leib oli
must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi
aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid,
sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu.Kevadel muutus isegi selline
leib haruldaseks. Siis otsiti abi metsaalt- tehti nõgese-,
hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi. Leiva kõrvale võeti veega ja
rukkijahuga segatud hapupiima, silku ja kuivatatud kala,
naer-ja kapsasuppi. Värsket liha ja piima söödi-joodi väga
harva.


19.saj. keskpaigal hakkasid aga toiduolud paranema -seoses
1849. ja 1856.a. talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek
raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva
rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes
ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle
mitmeväljasüsteemile ja arenes karjakasvatus.


Kuni 20.saj. alguseni valmistati toidud talu oma majapidamises
toodetavast toiduainetest. Kala vahetati kalurite käest vilja
vastu, kes omakorda olid huvitatud viljast, kuna rannaäärsetel
aladel ja saartel olid kehvad põllud.
Toit oli võrdlemisi üksluine, mida suurendas veelgi sesoonsus
ja kindel nädalane toidukord. Päeva peamiseks söögikorraks
oli kuni 20.saj. viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti
putru või suppi.
Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli kas õhtul või
hommikul tanguleem, mida keedeti veega ja millele lisati
keetmise lõpus piima.Mõnel pool pandi juurde ka veidi rasva
või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silku. Keedeti
ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti käki-, kapsa-, kala- ja
lihaleent.
Põhja- ja Lääne-Eestis keedeti reeglipäraselt putru
kolmapäeva ja laupäeva õhtul. Putru peeti üheks maitsvamaks
toiduks.
Liha oli eesti talurahva maiuspala. Lihasuppi keedeti
neljapäeva ja pühapäeva õhtuti. Kõige levinum oli
hapukapsasupp. Suvel kui liha ei olnud, keedeti suppi rasva
või piimaga.
Esmaspäeval, teisipäeval ja reedeti söödi piimasuppi või kõrti.
Lõunaks söödi ainult leiba, silku ja hapupiima, et mitte raisata
perenaise tööaega. Hommikuks soojendati kas eelmise päeva
õhtusööki või mõnda muud kiirestivalmivat toitu.

19.saj. lõpul nihkus kõige tugevam toit õhtult lõunale.
Sageli keedeti lõunaks kartuleid, liha, kastet; õhtuks aga suppi.
19.saj. teisel poolest söödi veel tavalistele päevastele
toidukordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni
varahommikust pruukosti.
Väga vana komme oli "linnupette" söömine. Alates jüripäevast
ei tohtinud hommikul söömata toast väljuda, sest arvati, et
vastasel korral võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine
tuua majja õnnetuse.
Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba. Sellega oldi kokkuhoidlik.
Vanast kuivanust leivast keedeti leivasuppi.
Korraga küpsetati valmis palju leiba, sest see võimaldas kokku
hoida perenaise tööaega ja kõva leiba söödi vähem. Leiva kui
peatoiduga käidi austavalt ümber.
Leiba peeti pühaks. Eestlase vanasõna " Austa leiba, leib on
vanem kui meie." Kui leivatükk juhtus maha kukkuma pidi
selle õles võtma ja suud andma. Leivapätsi ei pandud lauale nii,
et lõigatud pool ukse poole oleks- nii võis leivatükk majast
välja minna. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest "õhtune leib
kahaneb, hommikune kasvab". Andes võõrale leiba, lõikas
perenaine pätsi otsast "kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne
ära anda.Kui söömas oli oma pere, siis sai otsakoorukese tütarlaps,
et tal kasvaksid ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda
ega leivapätsi lauale "selili" asetada, siis pidi pereema ära surema.
Kui leivapäts oli oli kõpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba-pere laguneb.
Kes aga lõikas noaga sooja leiba purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega.
  Levinumaid rahvuslikke toite oli verega ja vereta tanguvorstid.
  Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-,kaun- ja aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult.Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist.
  Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks kana, näärideks siga ja kevadpühaks vasikas.  Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toidukas kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajatele supis keedetult, et häsi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temas kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teistega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis.
  Väga tähtis toit oli kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala, rannikualadel ja suurte järvede äärsetel aladel aga ka värsket kala. Maiusroaks oli kalamari, eriti latika ja haugi mari. Kalamarjast keedeti suppi, küpsetati kooke, valmistati käkke jm.
  Laialdasemalt kui rõõska piima kasutati hapupiima. Võid kasutati toiduks väga harva. Koort peaaegu ei tarvitatudki. Ainult harukordadel valmistati jõukamates taludes 19.saj. lõpul toite koorega.
  Keedetud mune anti kündjale, kui ta kevadek esimest korda kündmast tulles märjaks kasteti. Selgituseks õeldi: "Toob õnne ja kasvab hea vili." Ka karjalapsele anti keedetud muna või küpsetatud leivakakkmilles muna oli otsapidi sees, pärast seda kui ta karja väljalaskmise päeval oli märjaks kastetud.  Munaputru tehti mõne töö lõpetamise puhul.
  Üsna tihti keedeti kõrti- jahusuppi.  Lõuna- ja Ida-Eestis mitmekesistas argi- ja eriti pidupäevatoite kama.
  Ka kanepitoidud olid Lõuna- ja Ida-Eestis levinud. Kanepiseemnetest valmistati kanetitempi, mida määriti leivale ja söödi kartulite kõrvale.Kanepiseemnetest valmistatud toite peeti maitsvateks ja toitvateks.
  19.saj. lõpul vähenes kanepikülv ja kanepiseemnetetoiduks tarvitamine ning lõpuks kadus kanep täielikult eesti talurahva toidulaualt.
  Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid.
  19.saj. levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu kuid muutus üsna varsti asendamatuks toiduaineks.
   Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles käesoleva sajandi algul. Varem tehti magusaid toite vähe ja ainult põhadeks või perekondlikeks sündmusteks, näiteks õllesuppi, sõirapudi jt. Magustoite valmistati "linnumagusa" e. mee abil. Mett toodi esialgselt ka metsast. Mesi oli talurahvale tähtis toiduaine ja üks tõhusaimaid arstirohtusid.
  19.saj. lõpul ja 20.saj. algul hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid ka esimesed laialdasemaks kasutamiseks mõeldud kokaraamatud. Kasvas poest ostetava toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute, linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest rohkem võitsid poolehoidu kõiksugused saiad ja koogid.  Tangupuder asendati tihti manna- või riisipudruga, lauale ilmus heeringas.

 Kadusid vanade toitude erinimetused. Kõrti. leent ja rooga hakkasid nooremad nimetama suppideks.
Tavaliseks muutus ka kohvijoomine. Kuni 20.saj. alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu.
  Eestlasete tavaliseks joogiks oli  taar e. kali. Valmistati ka kadakamarjajooki või -teed. Palju kasutati meejooki või meeõlut, mis valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Peosöögil või tähtpäevadel pruuliti õlut.