VEEL JÕULUDEST



on eesti rahvakalendri tähtsaimad pühad.
Aastatuhendeid on maailma rahvad pühitsenud päikesekalendri kaht kõrgaega-talvist ja suvist pööripäeva.
Meie jaoks on „jõulude“ sõna laenuline ja pärineb muinasskandinaavlastelt. Aga see sõna on väga vana laen ja pealegi peitub temas üks sisurikas detail, nimelt mitmus.Ei ole „jõul“, on „jõulud“. See sellepärast, et tegu pole mitte üksiku päeva ega õhtuga, vaid märksa pikema perioodiga. Sedamööda, kuidas võõrvallutajate kalender kinnistus ka eestlaste elukorralduses, kujunes jõulutsükli alguseks toomapäev (21.dets.) ja lõpuks kolmekuningapäev(6.jaan). Talvel oli talupojal aega pikki pühasid pidada.
Pika pidutsemise teiseks ja olemuslikumaks põhjuseks on, et jõulud on talvise pööripäeva pühad, aga pööripäeva ümbruses on päeva-öö muutumine aeglane ja seetõttu on praktiliselt määratav mitte kõige lühem p ä e v , vaid kõige pimedam aeg. Seetõttu ei häirinud ka asjaolu, et defektne juuliuse kalender oli 20.sajandi alguseks jõulud ja pööripäeva teineteisest lahutanud. Kõik asetses oma loomulikule kohale 1918.aasta kalendrireformiga. Tõsi, musti jõule juhtub nüüd seepärast nüüd jälle sagedamini.
Kõik selle aja päevad ei olnud üheväärsed. Me ei tea täpselt, kuidas oli lugu ennem ristiusu tulekut, kuid hiljem kulmineerusid pühad kolmel korral: 25.-28.detsembrini, 1.jaanuaril kuni 6.jaanuaril. neist kahte viimast nimetatigi ka „teised jõulud“ ja „kolmandad jõulud“. Arvatavasti on nad rahvalike pühadena pärisjõuludest hiljemad.
Jõulude ajal oodati koju esivanemate hingi, püüti ära arvata eeloleva aasta viljasaaki, anti loomadele leiba. Külla võisid tulla jõuluhani või jõulusokk. Maskeering oli keerukas ja salapärane nähtus. Jõuluvana kui mütoloogiline suurus on samuti ristiusuväline, ehkki ta oma konkreetsel kujul on samuti püha Nikolause moondvorm (Santa Claus). sarnane lugu võib olla ka jõulupuuga, mis samuti kui jõuluvana on iseenesest hiline, aga ometi pöördumatult kinnistunud meie kombestikku.  ju siis on siin tema õige koht. 



(Maaleht 1988.a.)

Kommentaarid