on eesti rahvakalendri tähtsaimad pühad.
Aastatuhendeid on maailma rahvad pühitsenud
päikesekalendri kaht kõrgaega-talvist ja suvist pööripäeva.
Meie jaoks on „jõulude“ sõna laenuline ja pärineb
muinasskandinaavlastelt. Aga see sõna on väga vana laen ja pealegi peitub temas
üks sisurikas detail, nimelt mitmus.Ei ole „jõul“, on „jõulud“. See
sellepärast, et tegu pole mitte üksiku päeva ega õhtuga, vaid märksa pikema
perioodiga. Sedamööda, kuidas võõrvallutajate kalender kinnistus ka eestlaste
elukorralduses, kujunes jõulutsükli alguseks toomapäev (21.dets.) ja lõpuks
kolmekuningapäev(6.jaan). Talvel oli talupojal aega pikki pühasid pidada.
Pika pidutsemise teiseks ja olemuslikumaks
põhjuseks on, et jõulud on talvise pööripäeva pühad, aga pööripäeva ümbruses on
päeva-öö muutumine aeglane ja seetõttu on praktiliselt määratav mitte kõige
lühem p ä e v , vaid kõige pimedam aeg. Seetõttu ei häirinud ka asjaolu, et
defektne juuliuse kalender oli 20.sajandi alguseks jõulud ja pööripäeva
teineteisest lahutanud. Kõik asetses oma loomulikule kohale 1918.aasta
kalendrireformiga. Tõsi, musti jõule juhtub nüüd seepärast nüüd jälle
sagedamini.
Kõik selle aja päevad ei olnud üheväärsed. Me ei
tea täpselt, kuidas oli lugu ennem ristiusu tulekut, kuid hiljem kulmineerusid
pühad kolmel korral: 25.-28.detsembrini, 1.jaanuaril kuni 6.jaanuaril. neist
kahte viimast nimetatigi ka „teised jõulud“ ja „kolmandad jõulud“. Arvatavasti
on nad rahvalike pühadena pärisjõuludest hiljemad.
Jõulude ajal oodati koju esivanemate hingi, püüti
ära arvata eeloleva aasta viljasaaki, anti loomadele leiba. Külla võisid tulla
jõuluhani või jõulusokk. Maskeering oli keerukas ja salapärane nähtus.
Jõuluvana kui mütoloogiline suurus on samuti ristiusuväline, ehkki ta oma
konkreetsel kujul on samuti püha Nikolause moondvorm (Santa Claus). sarnane
lugu võib olla ka jõulupuuga, mis samuti kui jõuluvana on iseenesest hiline,
aga ometi pöördumatult kinnistunud meie kombestikku. ju siis on siin tema õige koht.
(Maaleht 1988.a.)
Kommentaarid