Lihunik jaotab veise esi-ja taguveeranditeks, millest viimane annab väärtuslikumad tükid nagu: kintsu, puusariba, selja-ja külje tagatükid, kui ka jalakondi, saba ja lappetüki.
TAGUVEERAND:
Kints-
jaguneb välimiseks ja seesmiseks.Välimine on kõige kohasem pajakõpsisteks, soolamiseks ja hapupraeks. Seesmist tarvitatakse peamiselt klopsideks, lihakotlettideks, frikadellideks jne.
Puusariba-
on parin pajakõpsiste tükk, mida ka soolatakse ja suitsetatakse.
Külje tagatükist-
valmistatakse üldiselt tuntud maitsvat ahjuküpsist- roastbeefi, kuna selg annab veise parima osa-filee.
Neeruriba-
on lihaleemeks ja suppideks kõige kohasem.
Lappetükil-
ja jalakondi küljes on vintske liha, mis on ainult keetmiseks sobilik.
Saba-
õrn mahlaka lihaga härjasaba kõlbab peale üldiselt tuntud sabasupi ka igasugusteks smooritud söökideks.
ESIVEERAND:
jaguneb päris esiveerandiks, mis esiselja, turja, kaela, esirinna, tagarinna, külje esitüki ja labatüki annab.
Esiselg-
annab suurepärase prae- beefsteaki.
Turi-
kõlbab ainult keetmiseks.
Külje esitükki-
keedetakse ja smooritakse.
Esirinnast-
saab eriti toitvaid roogasid.
Tagarind-
annab ainult väärtuslikku keeduliha.
Laba-
on kõige sobilikum hautada või pajas küpsetada.
Kaelaliha-
on sooniline ja kõlbab ainult leemeks.
SEESMISED OSAD
Veise seesmisi osi võib mitmekesiselt kasutada. Aju ei ole küll nii õrn kui vasika oma, kuid kõlbab siiski valmistada. Südamest ja kopsust saab vamistada häid vürtsituid sööke. Ka neerud on head, maks aga sagedasti vintske.
Veise neerurasv on tulus, mida valgem ja kindlam seda parem ja ohtram ta on. Säärane neerurasv sisaldab vaid 8-10% vett.
Hea veiseliha onn õrnakiuline, telliskivipunane ja valge, kõva rasvaga läbi kasvanud. Valkjaspunane liha on aga halva toitumise tunnus. Väga tumepunast värvi liha on aga vanast loomast ja sellisest lihast valmistatud road jäävad enamasti vintsked.
TAGUVEERAND:
Kints-
jaguneb välimiseks ja seesmiseks.Välimine on kõige kohasem pajakõpsisteks, soolamiseks ja hapupraeks. Seesmist tarvitatakse peamiselt klopsideks, lihakotlettideks, frikadellideks jne.
Puusariba-
on parin pajakõpsiste tükk, mida ka soolatakse ja suitsetatakse.
Külje tagatükist-
valmistatakse üldiselt tuntud maitsvat ahjuküpsist- roastbeefi, kuna selg annab veise parima osa-filee.
Neeruriba-
on lihaleemeks ja suppideks kõige kohasem.
Lappetükil-
ja jalakondi küljes on vintske liha, mis on ainult keetmiseks sobilik.
Saba-
õrn mahlaka lihaga härjasaba kõlbab peale üldiselt tuntud sabasupi ka igasugusteks smooritud söökideks.
ESIVEERAND:
jaguneb päris esiveerandiks, mis esiselja, turja, kaela, esirinna, tagarinna, külje esitüki ja labatüki annab.
Esiselg-
annab suurepärase prae- beefsteaki.
Turi-
kõlbab ainult keetmiseks.
Külje esitükki-
keedetakse ja smooritakse.
Esirinnast-
saab eriti toitvaid roogasid.
Tagarind-
annab ainult väärtuslikku keeduliha.
Laba-
on kõige sobilikum hautada või pajas küpsetada.
Kaelaliha-
on sooniline ja kõlbab ainult leemeks.
SEESMISED OSAD
Veise seesmisi osi võib mitmekesiselt kasutada. Aju ei ole küll nii õrn kui vasika oma, kuid kõlbab siiski valmistada. Südamest ja kopsust saab vamistada häid vürtsituid sööke. Ka neerud on head, maks aga sagedasti vintske.
Veise neerurasv on tulus, mida valgem ja kindlam seda parem ja ohtram ta on. Säärane neerurasv sisaldab vaid 8-10% vett.
Hea veiseliha onn õrnakiuline, telliskivipunane ja valge, kõva rasvaga läbi kasvanud. Valkjaspunane liha on aga halva toitumise tunnus. Väga tumepunast värvi liha on aga vanast loomast ja sellisest lihast valmistatud road jäävad enamasti vintsked.
Kommentaarid