NÄÄRID e. JÕULUD
Kirjutan nääride nime all, sest sellel ajal olid jõulude asemel näärid.
Aastavahetuse pühade põhitsemista alustati toomapäeval (21.12) ja lõpetati 06.jaanuaril.
Rohkesti söödi liha ja liha juurde kartuleid, kapsaid. Veel valmistati sülti. Näärideks küpsetati värsket saia. Rohkesti toodi lauale suvel ja sügisel valmistatud marja-ja puuviljahoidiseid. Keedeti ka lastele herneid ja ube. Rannaäärsetel aladel ja saartel asendati liha tihti värske või kuivatatud kalaga. Tingimata valmistati tanguvorsti. Nääripühad ilma vorstideta ei kujutatud ettegi.
Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majsse õnne toomist.Vorsti tehti tavaliselt selline tagavara, et jätkuks terve pühade ajaks nii oma perele, kui ka teistele jagamiseks (naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele janeile, kes esimesena tulid rõõmsaid põhi soovima.
Põhade leivad erinesid argipäeva leibadest erilise kuju poolest. Õldiseks kombeks oli näärileiva kaunistamine ja erilise kuju andmine. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujukisi leibasid (pätsi läbimööt ~ 30cm), millel vajutati (võtmega, põrsaluuga jne.) märgid sisse. Odrajahust nääris (läbimööt 16cm) rulliti spiraalselt kokku, nii et keskkohta moodustus ümmargune nupp. Küpsetamise ajal pisteti sellisesse leiba viljapead püsti seisma. Kelle viljape ahjus ära kõrbes, sellele arvati uue aasta kestelmidagi halba juhtuvat.
Seakujulisi leivapätse, mida paiguti nimetati orikaks, küpsetati rukki- või nisujahust. Leivape üks ots vormiti seapea moodi teravam ja külgedele märgiti mügerikkudega jalgade kohad.Kohati tehti sellistele leibadele nina, sõõrmed ja silmad ning kujutati harjaseid.Ka neid leibasidtarvitati ennustamiseks vana-aastaõhtul. Leivapätsi peale pandi niimitu soolaterakest, kui mitu looma oli talus. Jäid soolaterad sulamata-ei olnud uuel aastale loomadele õnnetust karta. Kui aga mõni tera sulas, juhtus selle tera kohta määratud loomaga äpardus.
Nääripoisi jaoks tehti väike saiakakk (vaesed inimesed saatsid oma lapsi uusaasta varahommikul õnne soovima, siis said tasuks näärikaku, pähkleid jm. kingitusi).Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära alles kas viimaseel pühal või hoiti alles kuni kevadeni. Sellest leivast said kõik perekonnaliikmed, ka loomad- tükikese.
Laud pidi kogu nääriöö toitudega kaetud olema, et toit uuel aastal otsa ei lõpe. Süüa tuli seitse kuni 12 korda.
Kirjutan nääride nime all, sest sellel ajal olid jõulude asemel näärid.
Aastavahetuse pühade põhitsemista alustati toomapäeval (21.12) ja lõpetati 06.jaanuaril.
Rohkesti söödi liha ja liha juurde kartuleid, kapsaid. Veel valmistati sülti. Näärideks küpsetati värsket saia. Rohkesti toodi lauale suvel ja sügisel valmistatud marja-ja puuviljahoidiseid. Keedeti ka lastele herneid ja ube. Rannaäärsetel aladel ja saartel asendati liha tihti värske või kuivatatud kalaga. Tingimata valmistati tanguvorsti. Nääripühad ilma vorstideta ei kujutatud ettegi.
Kardeti äpardust sigadele kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majsse õnne toomist.Vorsti tehti tavaliselt selline tagavara, et jätkuks terve pühade ajaks nii oma perele, kui ka teistele jagamiseks (naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele janeile, kes esimesena tulid rõõmsaid põhi soovima.
Põhade leivad erinesid argipäeva leibadest erilise kuju poolest. Õldiseks kombeks oli näärileiva kaunistamine ja erilise kuju andmine. Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujukisi leibasid (pätsi läbimööt ~ 30cm), millel vajutati (võtmega, põrsaluuga jne.) märgid sisse. Odrajahust nääris (läbimööt 16cm) rulliti spiraalselt kokku, nii et keskkohta moodustus ümmargune nupp. Küpsetamise ajal pisteti sellisesse leiba viljapead püsti seisma. Kelle viljape ahjus ära kõrbes, sellele arvati uue aasta kestelmidagi halba juhtuvat.
Seakujulisi leivapätse, mida paiguti nimetati orikaks, küpsetati rukki- või nisujahust. Leivape üks ots vormiti seapea moodi teravam ja külgedele märgiti mügerikkudega jalgade kohad.Kohati tehti sellistele leibadele nina, sõõrmed ja silmad ning kujutati harjaseid.Ka neid leibasidtarvitati ennustamiseks vana-aastaõhtul. Leivapätsi peale pandi niimitu soolaterakest, kui mitu looma oli talus. Jäid soolaterad sulamata-ei olnud uuel aastale loomadele õnnetust karta. Kui aga mõni tera sulas, juhtus selle tera kohta määratud loomaga äpardus.
Nääripoisi jaoks tehti väike saiakakk (vaesed inimesed saatsid oma lapsi uusaasta varahommikul õnne soovima, siis said tasuks näärikaku, pähkleid jm. kingitusi).Näärileib pidi kogu pühade aja laual olema ja söödi ära alles kas viimaseel pühal või hoiti alles kuni kevadeni. Sellest leivast said kõik perekonnaliikmed, ka loomad- tükikese.
Kommentaarid