HINGEDEPÄEVAST

2. november on rahvakalendris hingedepäev, kuid eestlastele on tähtsamgi olnud hingedeaeg, mis kestis erinevatel andmetel küll mihklipäevast hingedepäevani, küll novembri algusest kuni mardipäevani, kohati isegi kuni jõuludeni välja. Rahvasuu nimetab oktoobrit hingekuuks või kooljakuuks. Umbes sinna kanti langebki eestlaste hingedeaeg. Pime, tuuline ja sombune aeg, kui õhk oleks justkui hingi täis, sobib hästi surnud esivanemate mälestmiseks. Teatud päevadel süüdati küünal, hingedele köeti saun ja kaeti laud ning oodati neid taas koju.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Hingedepäeva on nimetatud juba XIV sajandi allikates, kuid selle nagu 1. novembri ehk pühakutepäeva tähistamine on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul lahkunute mälestuseks küünlad.Sügis on eesti rahvakalendris aeg, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedepäeva puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde peremees ja perenaine kutsusid hingi nimepidi toitu maitsma ning palusid neil kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati hingi ja saadeti nad taas ära.
Sel ajal oli keelatud müra teha, naljatada, naerda, kisada ja teha kärarikkaid töid, sealhulgas puid lõhkuda. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Üle-eelmisel sajandil ja XX sajandi algul on Mulgimaal käidud õhtuti valgesse rõivastatult, vaikselt või uludes akende taga või perest peresse. Hingesandid olid enamasti lapsed. Ande nad ei palunud, kuid neile anti surnute mälestamise juurde kuuluvat toidukraami: käkke, pähkleid, ube ja herneid.